Rakvere Gümnaasium

A+ A A-

Artiklid

Kotli koolimaja

Kotli koolimaja 80

Rakvere Gümnaasiumi 25. sünnipäeva puhul oktoobris 1937 välja antud kooli juubeliraamatus kirjutas tollane Rakvere linnapea härra Heinrich Aviksoo alljärgnevad read:

„Juubeli puhul on näha tõendus, et juubilar saab, kuigi väga raske võitluse ja töö järele ning soovitud ajast hiljem, koolimaja, mida on väärt ausa ja õilsa minevikuga kool, - koolimaja, mis on auks ja uhkuseks Virumaa pealinnale Rakverele."

Linnapeal oli õigus.

1938. aasta oktoobris sai koolimaja valmis, 1. novembril tulid õpilased tseremoonia-rongkäiguga vanast majast uude ja 27. novembril toimus lõpuks uue koolimaja õnnistamise pidu paljude külaliste osavõtul.

Rakvere oli saanud endale esindusliku ja uhke hoone, kool imeilusa ja hubase kodu paljudeks aastakümneteks.

Rakvere Gümnaasiumi õpilaskonna ajakirja „Tunglakandjad" 1938. aasta jõulunumbris on keegi gümnasist R. K. ( Initsiaalide taga on gümnasist Robert Kello. Samas numbris on ka Raimond Kaugver kirjutanud jutu „Talvine suusaretk" ) kirjeldanud värvikalt uude majja kolimist ja õpilaste esimesi muljeid uuest majast jutus „Veste".

... Mõnele jäi kooli kolimispäev igaveseks meelde, nimelt sellepärast, et mõnigi elas üle elu ilusaima silmapilgu – tasuta sõidu autol läbi linna või esmakordse sõidu autol. Et paljud ihkasid seda elu ilusamat hetke üle elada, tekkisid pahandused õpetajate ja õpilaste vahel. Esimesed olid tellinud autod kolide sõidutamiseks, teised aga igatsesid, et neid sõidutataks. Kuigi viimased andsid lõpuks järele, kujunesid autokoormad siiski sääraselt, et kolm neljandikku koormast oli õpilasi, üks neljandik aga koli, sest oli ju tarvis läbi elada elu mälestusväärsem hetk.

Nende autosõitude puhul avastas mõnigi eneses köieltantsijatalendi ja muidugi oli siis seda vaja kohe teistelegi, tänavail liiklevaile inimestele demonstreerida. Sel puhul tekkis omavaheline võistlus, kus üks püüdis end näidata teisest osavamana. Seepärast polnud ime, et täiskasvanud inimesed muutusid hirmuga näost kaameks, kui nägid koolipoisse kolme meetri kõrguste koormate otsas hooletult kätega veheldes seisvat. Arvati, et õpilased peavadki nii koormate otsas seistes kolidega kaasa sõitma ja seega elugi kaalule panema ja seepärast pahandati õpetajate üle, sest ei teatud, et poisid seisid koormate otsas vaid omast vabast tahtest ja lapselikust auahnusest äratada tähelepanu. Poisid inimeste hirmust aga ei hoolinud. Kui aga keegi lõppklassist pidi sealjuures peadpidi jääma üle tänava rippuvaisse telefonitraatidesse, lõi igaühel süda värisema. Seepärast loobuti edaspidistest demonstratsioonidest ja tähelepanu püüti nüüd äratada tagasihoidlikumal viisil...

Peale kliistripühi, kui sõideti vastavate tunnetega jälle kodust linna, mõned, et nõrgalehti tagasi tuua, teised, et õppima hakata, levis rõõmusõnum, et õpilasile on saabunud taas päev kuldsete päevade sarjas, millal ta on vaba tundidest ja õpetaja hirmust-armust. Oli nimelt otsustatud minna uude koolimajja vastava tseremoonia-rongkäiguga ja seepärast jäid tunnid ära.

Nüüd oldi aga uues majas, ja et selles oli niipalju uudset ja vaatamisväärset, siis oli ka palju imestada ja uurida ja katsudagi. Katsumistega ühendati ka uue maja vastupidamisvõime proovimine – taheti näha, kas uus maja suudab seda kannatada, mida temaga tehakse, nagu seda kannatas vana. Polnud siis ime, et nii mõnigi kuppel või klaasruut, mis olid hommikul terved, leidsid end õhtuks kildudena põrandalt, et mõnigi koht valgel seinal muutus katsumisest varjundivõrra tumedamaks, et läikivatel põrandatel, milledes õpilased avastasid suurepärased kunstlikud liuväljad, ilutsesid õhtul toredad poognad ja sõõrid-triibud ja et mõnigi klassilaud muutus küünest ilusaks siiru-viiruliseks.

Esimesel päeval said paljud esemed tähelepanuosalisteks, eriti aga jalamatid uste juures. Tähelepanu pälvisid nad oma rohkuse tõttu. Nende abil taheti hoida üleliigse mustuse sissekandmist. Esimesl päeval nõutud, et õpilased pühiksid nendel oma „ninadki" puhtaks, kuid nüüd lepitakse sellega, kui õpilane puhastab seal ainult oma jalatsid.

Sisemiste kunstlike liuväljade ja jalamattide kõrval olid õpilasile käepärast teisedki mugavused, sest ruumid olid sisustatud otse ameerikaliku luksusega. Nii oli isegi pööningukorrale seatud veevärk.

Uus koolimaja olevat aga koos kõige muuga kaasa toonud õpilaste iseseisvuses tunduva tagasimineku. Vanas majas võinud sageli näha õpilasi mängimas ruumide lubjatud seintel trips-traps-trulli, nüüd aga polevat seda kunagi märgata – liiga valgusrikkad ruumid takistavad, sest võivat kergesti näha, kes seintele kirjutab ja sellepärast on see mäng seotud hädaohuga...

Vanas majas võis hommikuti näha õpilasi klassides istuvat ja enne tundide algust usinasti töötavat sulepea ja raamatu abil või soetamas inspiratsiooni klassikaaslase vihikust. Nüüd aga ei esinevat kunagi säärast töötamist enne tunde klassides, vaid ainult riietehoius, klosetis, pimikus elekritaskulambi valgel või trepikodades...

Aga eks Rakvere Gümnaasiumi pere ka vääris sellist kingitust uhke maja näol.

Olid ju Rakvere gümnasistid omal ajal ühed esimestest, kes Vabadussõja puhkedes 28. novembril 1918 läksid vabatahtlikult relv käes kaitsma vastloodud Eesti Vabariiki punaste vallutajate eest. Mitmed meie 81 gümnasistist, kes Vabadussõjast osa võtsid, langesid lahingutes või surid hiljem haavadesse ja lahinguväljal saadud haigustesse.

Uus maja oli koolile ka eluliselt vajalik, sest vana hoone Pikal tänaval oli kasvavale kooliliperele kitsaks jäänud ja väga halvas seisus ning tunnistatud Haridusministeeriumi kontrollkomisjoni poolt lausa viletsaimaks kogu Eestis.

Koolitöö uues majas katkes küll saksa okupatsiooni aastatel 1941-1944, kui hoone oli saksa sõjaväe käsutuses sõjaväehaiglana, aga jätkus pärast sakslaste lahkumist ja on järjepidevalt kestnud tänaseni.

Kooli 100. sünnipäevaks 2012 renoveeriti maja välisfassaad ja uuendati peatrepistik.

Nüüd seisab meie koolimaja taas oma esialgses pilkupüüdvas ilus siin Vabaduse tn alguses ja jätkab väärikalt tänase koolipere teenimist.

Rakvere Gümnaasiumi õpilastel, õpetajatel ja vilistlastel on oma koolimajaga eriline suhe.

On väga vähe koole, kui üldse, kus õpilased saavad õppida majas, mille on oma kunagisele koolile projekteerinud nende koolivend.

Meie õpilastel on see võimalus.

Rakvere Gümnaasiumi hoone on 1930. aastate kooliarhitektuuri parim näide, oma aja moodsaim koolimaja terves Eestis, kuhu arhitekt Alar Kotli on vilistlasena pannud hingesoojust ja lugupidamist oma kooli vastu.

Ta on andnud oma koolile tänutäheks tagasi parima, mida ta oskas ja suutis.

Hea siseplaneeringuga ruumistik, valgusküllased koridorid ja klassid, avar ja majesteetlik trepistik korruseid ühendamas ning uhke ja väga hea akustikaga aula, mida gümnasistid hakkasid hellitavalt kutsuma „kristallpaleeks".

Hubane ja hea auraga maja sai kooliperele kiiresti omaseks ja armsaks. Sai koduseks.

Tänaseks on selles haridustemplis 80 aasta vältel teadmiste poole püüelnud mitu põlvkonda Virumaa noori, jättes siia oma jälje vaimsusest, aadetest ja püsivast nooruslikkusest.

Igaüks nendest tuhandetest õpilastest ja sadadest õpetajatest on tilkhaaval kasvatanud kultuurikihti selle maja õhustikus.

Ikka endiselt lummab ja võlub meie väärikas koolimaja üha uusi ja uusi noori, kes siia tarkust taga nõudma on tulnud või tulevad edaspidigi. Ikka endiselt meenutavad nad hiljem vilistlastena tänutundega aega, mil neil oli võimalus õppida siin vanas valges majas.

Vana valge maja siiski püsib,

endiselt on selles majas kool.

Keegi tänaseni vastab - küsib,

numbreid nüüd on rohkem ajalool.

(Ott Arder)

Rakvere Gümnaasiumi direktor
Aivar Part

(Artikkel ilmus Virumaa Teatajas 15. novembril 2018)

Rakvere Gümnaasium | Vabaduse 1, Rakvere 44316, Estonia
Tel + 372 32 23 684 
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Registrikood: 75025182

© Rakvere Gümnaasium | kõik õigused kaitstud.